#4 Urmo Mets: impamparhitektuur e arhitektuurikeele perifeeria

30.03.2011 Ülikooli 18-022, Tartu

Arhitekt Urmo Mets töötab arhitektuuribüroos Kauss ja Tartu Linnavalitsuses, on välja andnud luuleraamatu "Toimumata tulvade toimik" ja mängib bändis RasKatarsis kitarri. Oma loengu avasõnades arutles ta semiootika ja arhitektuuri sarnasuse üle - kuidas mõlemad on justkui katusteadused, mida saab paljudele nähtustele meetodina rakendada. Arhitektuuri olemusele lähemale liikudes määratles Mets piirid, mille sees arhitektuurikogemuse pingeväli tekib:

meeleline -> [taju] -> mõtteline

nägemine esteetika mälu

kuulmine kultuur

kompimine

haistmine

maitsmine

#3 Indrek Grigor: Miks Toomik iseendal persest välja ronib?

16.03.2011 Ülikooli 18-022, Tartu

Semiootik, kunstiajaloolane, kuraator ja kriitik Indrek Grigor tegi süvasemiootilisele analüüsi Jaan Toomiku maalidest. Deleuze'i-strukturalistlik lähenemine juhib tähelepanu korduvatele motiividele Toomiku loomingus - esialgu peegeldus, mille kaudu väljenduvad vastandused isa & poeg, maa & taevas ning tants kui üheks saamise protsess.

Poeg kui isa ebatäiuslik peegeldus, mehe püüd iseennast taas luua. Kuigi mütoloogiline isa kujund püüab poja kaudu lõpmatult taassündida, pole poeg kunagi täpne koopia - autoreproduktsioon, enese taasloomine iseendast on viljatu. Selline mõttekäik on Grigori sõnul Toomiku maalide Sünnipäev I ja Sünnipäev II taga.

Viljakusega tegeleb Toomik videos "Mees", kus nööriga põllu külge aheldatud mees abitult ringiratast väänleb. Maa ja taeva Taassünni temaatika leiab lõpplahenduse peegelduse kaotamisest, maaga ja taevaga üheks saamises. Filmis Armulaud leiab Mees lunastuse, kõndides silmapiiri taha ning mitte enam naastes.

Strukturalistlik käsitlus huvitub kõikide nende elementide juures mitte tähendusest, vaid funktsioonist. Mis funktsiooni kannavad korduvad elemendid Toomiku maalides?

Lisakuulamist, Indrek Grigor 20. sajandi kunsti põhiprobleemidest:

http://tartumuliseb.net/blog/?p=57

#2 Edvin Aedma reaalsuse modelleerimisest ja arvutimängude loomisest

2.03.2011 Ülikooli 18-022, Tartu

Edvin Aedma käsitlus arvutimängudest toetub semiootikale, psühholoogiale ja neuroloogiale. Representeerimine on viidatavast (neuroloogilise) mudeli loomine ning selle jagamine. Viidates Stefan Beysti käsitlusele, on mängimine modelleeriv tegevus, mida tehakse eesmärgiga eelkõige nautida nimetatud tegevuse sooritamise võimalust. Samuti modeerimisvõimekust treenida, selles võistelda ning oma võimekust demonstreerida. Mängud modelleerivad universaalseid fenomene (näiteks füüsika- või teisi reegleid, mis kehtivad terves reaalsuses) ja kontektsuaalseid (näiteks poksi, mis modelleerib kaklust). Ühest küljest võib mäng olla reaalsuse universaalsete reeglite mudel ja teisest küljest ja kontekstuaalse modelleerimise puhul ka midagi tinglikku, millele ei pruugi päris-elus täpset vastet olla (simulaakrum).